Investeerimist ei pea alustama 1000 või 10 000 euroga, piisab ka sajast, kirjutab Äripäeva kujundus- ja fototoimetuse juht Kristi Malmberg. Siis ei pea vähemalt endale vanast peast ette heitma, et midagi ei teinud.
- Kristi Malmberg Foto: Andras Kralla
Väidetavalt saab inimene just neljakümnendates päriselt aru, et ta ükskord tõepoolest sureb. Ja enne seda tuleb pension. Mida aasta edasi, seda rohkem ma sellele mõtlen.
Mulle meeldib vananemine, ja mulle meeldiks olla üks neist heas vormis pensionäridest, kes mõne Vahemere-äärse kuurordi rannapromenaadil jalutavad, kokteiliklaas käes. Tahaksin lubada endale mugavat reisimist, gurmeerestorane ja kvaliteetset arstiabi. Kes ei tahaks, eks ole?
Tean, et paljud minu eakaaslased on jätnud oma pensionipäevade elatustaseme riigi ja saatuse hooleks. Osa pole liitunud ka II sambaga, sest meievanustele pole see kohustuslik. Suures plaanis on suhtumine selline, et pensionisambad on pettus, aktsiate ostmise asemel võib raha kohe põlema panna ja üleüldse surevad vähemalt mehed enne pensionileminekut ära.
Ainus väike lootus on lapsed, keda mina pean üheks kõige ebakindlamaks investeeringuks üldse. Lapsel on enda keskeani piisavalt tegemist õpingute, ülestöötamise, eluasemelaenu ja isiklike laste kasvatamisega. Vähe on neid, kes suudavad oma vanemaid nii külluslikult toetada, et tagavad neile samasuguse elujärje, kui neil oli tööl käies.
Mida siis teha?
Vaadates, mis toimub meie rahvaarvuga, on selge, et tuleb ennast ise päästa, mitte loota riikliku pensioni peale. Juba aastaid tiksub mul garanteeritud tootlusega III pensionisammas. Tõenäoliselt saaks ise sama rahaga mässates parema tulemuse, aga suhtun sellesse nii, et vajalikul ajahetkel on mul kindel rahasumma olemas. Igav, aga suhteliselt turvaline seljatagune.
Esimesel võimalusel liitusin ka II pensionisambaga ja selle tervis on siiani päris hea. Vähemalt praegu paistab, et sealt mingit arvestatavat pensionilisa isegi saab.
Ent selleks, et 70aastaselt Vahemere ääres kokteili libistada, on seda kõike loomulikult vähe. Sestap alustasin paar aastat tagasi omapäi investeerimisega. Esialgu võtsin rahulikult ja paigutasin tekkinud säästud mõnesse fondi, mis tundusid põnevad. Lähtusin sellest, et ei liiguta seda raha enne 20 aastat, seepärast mõtlesin nii võimalikele poliitilistele protsessidele, arengumaade majanduskasvule kui ka tehnoloogia arengule ja keskkonnakaitsele. Eks paistab, mis saab, vahepeal olin korralikult plussis juba, nüüd olen väikeses miinuses. Ühte fondi, millel aga eriti hästi on läinud, ostsin veidi juurde.
Investeeri!
Selle aasta alguses soetasin peotäie kodumaiseid aktsiaid ja lubasin endale, et hakkan igal kuul panema teatud rahasumma investeerimiskontole. Näen ma siis odavaid lennupileteid maailma teise otsa, tahan auto välja vahetada või perega spaasse minna – endaga kokku lepitud rahasumma panen igal juhul iga kuu investeerimiskontole. Kui raha veidi kogunenud, ostan selle eest midagi, mis parasjagu tundub investeerimisobjektina huvitav.
Soovitan seda kõigile. Rikkaks tegevat äriideed ei tule kaugeltki kõigile, heldeid ja edukaid lapsi ei kasva paraku kõigil, tervis ei pruugi kõigil kõrge eani töötamiseks vastu pidada. Investeerimine on kõigile kättesaadav. Ei pea alustama 1000 või 10 000 euroga, piisab ka sajast.
Muidugi võib tulla sõda, hüperinflatsioon, finantsturgude kokkuvarisemine. Võimalik, et kuurordi asemel veedan pensionipõlve vaese ja haigena ühetoalises korteris. Aga vähemalt ei pea ma siis sisimas põdema, mida kõike oleksin võinud noore või keskealisena oma tuleviku kindlustamiseks ette võtta. Tulevikus ähvardavale virelemisele tuleb vastu hakata olevikus.
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.